Airi pruutkleit

”…kell on 20.20, 10 minutit tagasi astusin koduuksest sisse, mille olin enda järel kinni pannud hommikul 7.30. Abikaasa istus suures toas arvuti taga, poeg oma toas teise arvuti taga…tütar oli saabunud koos minuga – tallist/trennist. Küsimusele kas söönud olete? sain kiire eitava vastuse. Kiirpilk külmkappi (sest poodi ei olnud ma jõudnud) andis tulemuseks, et õhtusöök on päästetud! …kus mu vardad on? Ahjaa, kotis veel…
…kell 22.15 ajan end diivanilt püsti, silmad ei taha enam hästi peent kude lugeda, käed on väsinud…no lihtsalt ei jaksa enam…Veel on aega ka..homme saan tallis peale tööd kududa, jupi jälle edasi….aitab tänaseks… Ehk magan ka veidi paremini ja saan hommikul veidike jätkata, enne tööd?” …

Kui ma poolteist kuud enne pulmi Airile peale päris pikka kaalumist lõpuks ”jah” ütlesin, ei uskunud ma tegelikult ise ka veel päriselt, et ma selle kleidiga valmis saan. 22. augustil, mil Mirjami kleit oli peaaegu päris valmis, lõin varrastele 760 silma…23.septembri hommikul lõpetasin alumise äärepitsi heegeldamise…
See, mis eelnenud kuu jooksul toimus, sai lühidalt kirja postituse alguses – terve kuu aega käis võitlus iga vaba minuti osas. Pidev enese jagamine pere, kodu, töö, tütre trennide-võistluste-talli vahel, kus elab meie kõige noorem pereliige ja keda nägemata ei oska ma ühtegi päeva olla.
Kui Airi 1,5 nädalat peale algust esimesse proovi tuli, oli mul 157’st vajaminevast sentimeetrist ette näidata alles 50-sentimeetrine jupp… Mina ju teadsin, et ma jõuan…aga tema?
Poolteist nädala enne pulmapäeva kaeluse teemal arutledes kirjutas pruut imelised sõnad: tead, sinu pärast ma siis enam ei muretsenud, kui sa ütlesid, et võtad töö endale – ma teadsin et see kleit saab valmis” – AITÄH!, mina ise küll muretsesin!
Fotod 1.10.2016 –  M&J Studios

Õnne ja armastust teile pikkadeks aastateks!